Lilou Mace – Intervjuu Michael Roads | 44:17
4505
post-template-default,single,single-post,postid-4505,single-format-standard,theme-bridge,bridge-core-2.1.7,woocommerce-no-js,mega-menu-top-navigation,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-title-hidden,columns-3,qode-theme-ver-20.4,qode-theme-bridge,disabled_footer_bottom,qode_header_in_grid,wpb-js-composer js-comp-ver-6.1,vc_responsive

Lilou Mace – Intervjuu Michael Roads | 44:17

 

Selles videos:

  • Dimensioonid on nagu raamat, millel on leheküljed, kutsun neid lehekülgi reaalsuse raamideks, oleme kindlas reaalsuse raamis, mis kuulub kolmedimensioonilisse eluraamatusse.
  • Kui sul puudub ärevus, mure ja hirm, sa ei hinda ennast, sa ei kritiseeri ennast ega maailma, siis muutub elu väga rahulikuks ja sa omad rohkesti energiat.
  • Kui inimesed mõistaks, et enese kritiseerimine läheb esmajoonelt südamesse, 25 päeva peale eostamist tulevad rakud kokku ja hakkavad tuksuma, see on algeline süda, 100 000 korda võimsama elektromagnetväljaga kui aju. Puhta magnet-energia poolest 5000 korda tugevam, tugevam kui aju elektri-energia. Seega, on meil see imeline füüsiline süda ja meil on ka olemas metafüüsiline süda. Iga kord kui ennast kritiseerime, siis laseme seda negatiivse energia noolega, otse südamesse. Mingi aja peale saab ta atakki ja seda kutsumegi südameatakiks. See ongi elu vastus pidevale rünnakule. Kui selle lõpetad, siis on ka tunne hea.
  • Me kõik teeme valiku, mis suunas edasi minnakse. Meid ei veeta jõuga valguse poole ega ka pimeduse poole, me ise valime selle tee.

 

Lilou Mace intervjuu Michael Roadsiga – Külluslik elamine ja suhtlemine loodusega
(Awakening True Abundance and Communicating with Nature)
Tõlge videost:

 

Lilou: Hei kallid kaasloojad, Lilou siin, olen Toulousis, imeilusas Lõuna-Prantsusmaal. Natuke vihmane aga siiski ilus.

Michael: Minu jaoks on natuke külm, olen pigem troopiline liik, sellepärast mul külm ongi ja kannan mütsi. Sinul on ka müts, aga kutsud neid juusteks.

Lilou: See on Michael, ta võib teile juba tuttav olla, sest ta on kirjutanud juba 14 raamatut ja ilmas ringi reisinud palju.

Michael: Jah, kuskil 14-15 raamatut ja see on minu 21 aasta maailmas ringi rännates.

Lilou: Uskumatu. Sinus võib kuulda Briti ja Austraalia aktsenti, kuna oled maailma kodanik.

Michael: Olen Austraalias 45 aastat elanud seega Inglased ütlevad, et kõlan Austraalasena ja Austraalsed väidavad vastupidist, aga Ameeriklased ei saa midagi aru. Aga tundub, et neile meeldib.

Lilou: Imeline, sellest tuleb mahlakas vestlus. Mida sina mahlakusest arvad?

Michael: Ma ei tea, apelsine.

Lilou: Mulle meeldivad inimesed, kes räägivad südamest nagu sina. Need, kes jagavad kirglikult enda eluseiklusi, et teised saaks sellest õppida. Minu mõistmist mööda oled sina üks esimestest, kes alustas orgaanilise toidu liikumise 63 aastal.

Michael: Oled kodutööd teinud.

Lilou: Olen jah. Ning 86 aastal oli sul peamine vaimne ärkamine. Räägi meile enda seiklusest ja sellest kuidas selle nihke tegid.

Michael: Oleneb kui pikalt tagasi ajas minna tahad. Immigreerusin 25ndal aastal ja läksin Tasmaaniasse, Austraalia saarestik. Minust sai tavaline põllumees. Aga ma ise ei olnud väga tavaline. Tagant järgi vaadates näen, et hing ja isiksus olid seiklusel ja hing võttis domineeriva koha ning ta sosistas mulle, et see pole õige tee. Põhiliselt hakkasin farminduses kahtlema. Istusin põllul ja hakkasin vastuseid saama, viisin need vastused ellu ja need toimisid alati. Seejärel hakkasin avastama…

Täiskasvanuna oli mul teine arusaam kui noorena. Hakkasin ennast avama loodusele, et see ei olegi nii kinnine ja paigas nagu see tundus olevat. Seejärel saigi minust orgaaniline põllumees. Minuni jõudis atrikkel orgaaniliselt kasvatatud tomatitest. Mingi Ameerika ajakirjaniku poolt kirjutatud. See oli ammu. Lugesin seda artikklit ja tegin sama kogu enda aiale. Avastasin, et terve farm võiks selline olla. Kõik olenes ajastusest. Hetk kui lugesin artikklit, hakkas kõik klappima. Teadsin kuidas seda terves farmis teha. Vastavalt põhimõtetele tegin seda kogu farmis. Mul oli ka sõber kellega alustasime orgaanilise toidu organisatsiooni. Orgaanilise aiandus ja põllundus ühiskond Austraalias. See toimib tänaseni kuigi mina olen nüüd sealt lahkunud, sest mul oli teine seiklus.

Mul oli ükskord kogemus, töötasin traktoriga mäe otsas, minu farmi juures, olin mägi-farmer, peaksin ütlema künka-farmer isegi. Lõuna ajal seiskasin traktori ja seda tehes oli täielik vaikus, aga looduses pole vaikust kunagi, linnu laulud jne. Istusin seal ja sõin enda võileiba, lamasin murul ja märkasin, et isegi minu mõtted aeglustuvad, muutusid üha vaiksemaks, enamus ajast ma ikka mõtlesin korralikult. Ja siis nägin lamades kotkast, mis minu kohal lendas, Austraalia kotkas, tiirutas kuskil 100 meetri kõrgusel minust. Vaatasin seda kotkast ja nagu ikka, tekkis mõte, et kuidas oleks kotkana lennata. Sellele järgnes sisemine liikumine ja järsku vaatasin läbi kotka silmade ennast seal all lahtiste silmadega ülesse vaatamas. Peaaegu läks asi segaseks, aga seda ei juhtunud. Läbi kotka silmade nägin kogu farmi ja siis nägin metsas enda lehmi, ma ei teadnud, et nad seal olid. Nägin nende jälgi, mis viisid metsa ja siis muutus see visioon. Ma ei näinud ainult läbi kotka, üks asi mis mu tähelepanu tõmbas, oli see, et kotkas nägi läbi praeguse hetke, see hetke moment. Ta ei näinud läbi intellektuaalse olendi vms, või läbi eilsete silmade, ta nägi läbi hetkes oleku silmade, see tõmbas tähelepanu, sest inimkond ei tee seda. Meie näeme asju läbi eilse päeva, läbi eilse uskumuste süsteemi. Teadsin, et pean sellest midagi õppima.

See oligi siis kui visioon muutus, kui vaatasin all olevat maad ja seal oli suur kuristik. Mina ja traktor olid ühel küljel ja teisel küljel oli mets. Teadsin, et see oli loodus. See kuristik oli minu ja looduse vahel, inimkonna ja looduse vahel. Ma otsustasin selle ületada. See seiklus võttis mult järgmised 15 aastat, see eemaldas mind põllumajandusest. Et luua vaimne ühiskond ja seda juhtida. Nii kaua kui tuli traumaatiline aeg minu vaimsel ärkamise teel, enese leidmises, valgustumine või mis iganes. See oli hetk, kui kuristikust üle sain, sellest eraldavast kuristikust. Kohe kui üle sain, hakkasin naerma, sest sain aru, et sellist kuristikku pole olemas, kuna selle on välja mõtelnud intellektuaal. Aga pead selle ületama, et seda teada. Sellest ei saa üle ega ümber. Me peame selle lahutuse kuristiku ületama, et saaksime selle teekonna teha. Peale seda tõusis minu teekond loodusega täiesti uuele tasemele. Tänaseks on see jõudnud veel kõrgemale tasemele.

Lilou: Räägi mis see nüüd on ja mida vaimsus sinu jaoks tähendab, sest sa tegid vaimseid kommuune ka enne seda. Kas see oli evolutsiooni järgmine tase?

Michael: Minu jaoks küll, lõime selle kommuuni enda lahkunud naisega, meil aitas see areneda. Minule oli see kui endale klassiruumi loomine ja minust sai selle president. Kui midagi läks nihu, siis see oli minu süü ja kui midagi läks hästi, siis see ei puutunud minusse. Ja me areneme, siis sain aga aru, et mulle ei meeldi inimesed, see sai väga selgeks. Siis sain aru, et ka mina ei meeldi enamikele inimestele, seega see oli vastastikune. Järgmises etapis sain aru, et ma ei meeldi endale, see oli juba raske. Seal õppisin endalt kaitse maha võtmist. Minu kaitse… mu isa oli briliantne ja ka vend, seega kasvasin ülesse liigendusega ja kaitsesin ennast ülbuse kilbi ning agressiivsusega. Minu ülbuse ja agressiooni kaitse hoidis inimesi minust eemal. Sain aru, et saan inimesi eemal endast hoida, aga samas hoidsin ka armastust ja Jumalat eemal ja ennast hoidsin sees. Seega teadsin, et on aeg sellest lahti öelda. Seda ma seal nelja aasta jooksul kommuunis tegingi. Seal hoidsid kõik üksteist. Kommuun, kus olid ka Peter ja Carrey, aga siis liikusin sellest faasist edasi.

Sealt lahkudes pidin ennast kokku võtma, seda siis enda vaimses arengus. Sealt saigi algus minu ühendus looduse ja selle vaimuga. Kutsun seda Pam-iks (looduse vaimu). Kuigi see pole meessoost, ta ei ole mingi olem ega ka mingi asi. See pole mehine ega naiselik. Ma kutsun teda lihtsalt Pamiks. See on teadlik looduse intelligentsus, mis on üüratu. Pam murdis maha minu piirid ja takistused reaalsusest. Meil kõigil on need. Kõik piirame ennast sellega mis on ja ei ole reaalne. Narkootikumidega, mida ma pole kunagi tarvitanud, vahest kui neid tarvitatakse, siis rebitakse see piir maha ja see võib hulluks ajada. Nii võib ennast mentaalselt kui ka füüsiliselt tasakaalust välja lüüa. Sest rebitakse kõik välja, selle asemel, et vaikselt koorida see lahti.

Lilou: See on hea point, sest paljud kasutavad aineid ja ütlevad, et see ongi tee ühtsusesse.

Michael: Läbi narkootikumide?

Lilou: On teatud liikumisi ja filme sellest isegi.

Michael: Narkootikumide tarvitamine on sissetung sinu energiavälja ja see annab pigem tagasilööke sellel teel. See võib küll anda sulle kehast välja kogemusi, aga iga kord kui tagasi tuled, oled pigem teel tagasi langenud. Seega pole vahet kui kaugele narkootikumidega saad. Ma ei ütle, et need on valed või isegi halvad. Ütlen, et see ei tööta lihtsalt. Mul pole nende vastu midagi, aga need lihtsalt ei tööta. Mina vaatan elu selle järgi, kas midagi töötab või mitte. Enese kritiseerimine, kas see töötab, ei, see on rünnak südamele, seega ära tee seda. Inimesed teevad seda endiselt.

Minu teekond täna, koos looduse vaimu Pamiga, õppisin juba ammu, et saan sellest füüsilisest kehast lahkuda. Ma ei pea seda tegema magades ega astraal lennuga, neid kehast väljas kogemusi. Arvan, et seda ei pea enamus inimesi tegema.

Lilou: Mis mõttes, kas saad ennast korraga mitmes dimensioonis kogeda?

Michael: Ei, mitte nii. Õppisin, et meie oleme keha, keha on surelik ja olem selles on surematu. Ütleme, et sellel olemil on valguskeha ja see ei ole piiratud. Seega on meil uskumine, et oleme keha. Mina loobusin sellest uskumusest, seega saan kehast lahkuda, võin seda teha ka siin istudes. Saan seda ka arvuti taga teha nii, et jätan väikese osa teadlikkust, et saaksin arvutil edasi trükkida. Teen mida tahan seni kui eemal olen, see on teistsugune teadlikkuse seisund. Seda tehes saad aru, et sa ei ole enam lineaarses maailmas, oled laiemas reaalsuses. Ning laiem reaalsus on see kuhu sündinud oleme, me oleme metafüüsilised olemid. Ja laiem reaalsus on metafüüsiline. Metafüüsiline eelneb füüsilisele. Füüsiline ei ole esimene. Kui vaadata seda puud, näeme seda füüsiliselt, aga see on tegelikult füüsiline peegeldus laiemast metafüüsilisest reaalsusest. See on nagu peegeldus peeglis. Nagu Lewis Carroll Alicele ütles (viide raamatule Alice Imedemaal) Peame teisele poole peeglit minema, läbi peegli. Aga keegi ei tee seda, lauldakse, kallistatakse ja räägitakse puuga, aga see on efekt, mitte selle põhjustaja.

Lilou: Kuidas seda teha saame? Jah, jah seda küsingi.

Michael: Tee selleni on armastus. Enese armastamine. Suhe endaga on suhe eluga. Mida rohkem ennast armastad, seda rohkem jagab elu sinuga armastust, selles mõttes oledki elu. Küsitakse mis elu mõte on, see ongi sinu mõte. Kui saad aru, et kõik koosneb armastuse energiast, siis saad aru, et armastus ei ole emotsioon. Armastus on loome jõud. Kui armastad ennast, siis oled harmoonias ja ühel tasemel loodusega. Pead jõudma kohta, kus mõistad, et sinust väljas pool ei ole midagi. Kui ütlen sina, siis ei mõtle ma sinu füüsilist keha ega sinu identiteeti, mõtlen seda, kes sa oled ja sellel puuduvad piirid. Võid enda piirid nii kaugele tõugata, et ka loodus oleks sinus. Siis saad suhte loodusega. Sa ei loo suhet läbi lõhestamise selle vahel, mis on ja pole reaalne. Enamuste suhe loodusega põhineb illusioonil, aga seda pole tegelikult olemas. Pole illusiooni, siis on, kui selle ise lood.

Lilou: Mida kostad suurte juhtumite nagu tsunaamide ja teiste selliste kohta? Õnnetused ja nende tagajärjed.

Michael: Miski pole kontrolli alt väljas, kõik toimub nii nagu peab. Ütleme, et on olemas looja nagu Jumal, mida ka muidugi on ja Jumal on kõiges, kõik on Jumal. Mis siis ütleme, kas seda, et Jumalal läks lappama, või tal on kõik ilusti kontrolli all, perfektses tasakaalus? Unustame selle kontrolli, ütleme perfektne tasakaal. Ja kõik sujub perfektselt. Aga vaatame kõike läbi eilsete silmade, läbi teadmise ja polaarsuse, hea, halb, õige, vale, võiks, ei võiks. Aga kui vaadata röövikut, oled sa kunagi seda lendamas näinud?

Lilou: Ei.

Michael: Nad ei lenda enne kui pole liblikad. Enne seda peavad nad läbima moondumise, sest nad pole loodud lendama. Sama on ka meiega, oleme hetkel moondumas, see tähendab, et kookon tugevneb meie ümber ja seal käib külas surm, seal röövikus, ning struktueerib asjad seal ümber. Huvitav sõna, struktueerimine eelneb ümber struktueerimisele. Ümber struktueerimine on enamasti metafüüsiline.

Lilou: Kaos?

Michael: Oleneb kuidas sõna kaos kasutad. Mina olen sellele täiesti teise tähenduse andnud, sest minu mõistmisele metafüüsikast ei ole keegi sõnaraamatut kirjutanud. Vaatame siis sõna kaos, hüppame natuke teemadega ringi, aga vaatame siis seda.

Kui vaatad sõrmede struktuuri, siis märkad, et see ei liigu, see ei lenda minema. Sest iga sõrme rakus on dünaamika. Dünaamikaks on kinni hoidev energia, seda võib olla tuhat eri versiooni. Seda on raske seletada

Lilou: Oleme veel sinuga.

Michael: On tuhandeid varjundeid, sellest kinni hoidvast energiast, mida mina kaoseks kutsun. See kinni hoidev energia omab enda keelt. Keeleks on puhtalt emotsioonid. Minu emotsioonid, kui olen metafüüsiline, siis on minuga kaasas emotsionaalne keha. Minu emotsionaalne keha mõistab seda keelt. Keel, mida ma ei saa sulle rääkida, sest intellektuaal ei saa selest midagi aru. Seega see emotsionaalne keha, mis on unikaalne, olen kohanud teisi olemeid, aga kellegil pole nii ilusat emotsionaalset keha kui meil. Seega tunnen suures mahus emotsioone, sellest kinni hoidvast energiast, healoomulistest kuni tumedate ja jubedateni, aga see on kõik üks, see ongi kaos, mis ongi meid juhtiv mootor. Kaos, mis pole kontrolli all on nagu metsik tuli, sellel puudub igasugune kord.

Selle tasakaalustamiseks on kord, mida kutsun mustaks energiaks. Kõik on metafüüsiliselt olemas. Ka seda musta energiat on tuhandeid varjundeid, ma ei oskaks ise üle kolme musta varjundi isegi öelda, ei suudaks sedagi. Minu jaoks ei ole neil nimesid. Aga minu emotsionaalne keha saab aru keelest, millest must energia koosneb, see mis on kord. Kord on struktuuri stabiilsus. Üks on edasiviiv mootor ja teine on stabiliseeriv struktuur. Nende kahe vahel nüüd…

Kui sul on nöör ja keerad seda ühelt poolt ja teiselt poolt keerad teises suunas, nöör tiheneb ja siis tekib torsioon. See ongi õige sõna, torsioon. See nöör võib mingi aeg ka murduda, aga on olemas hetk, kus nöör on täiesti perfektses tasakaalu dünaamikas. Ja see on selline heldnav hele valgus, see tasakaalustab kõige suurema potensiaali koha. Seega on kord ja kaos pidevalt vastamisi, aga nad ei ole kunagi üksteise vastu, nad on täielikus tasakaalus, aga ikkagi vastanduvad üksteisele, see on tõe paradoks. Sellest tulebki välja tasakaal.

Inimesed võivad vahest reisida metafüüsiliselt teistesse linnadesse, ükskõik kuna, sest aeg ja kaugus puuduvad. Võin astuda hetkega Austraaliast New Yorki, metafüüsiliselt muidugi. Tahaks seda füüsiliselt osata. Leian tasakaalukaid inimesi, tasakaalukad inimesed omavad helendavat valgust ümber oma keha. Nendel on teine tee kaootilistest inimestest ja nendest, kes on üle korrastatud. Osa ülekorrastumisest on hirm. Kivi on kord, millel puudub kaos ja metsik tuli on kaos ilma korrata. Tasakaalu dünaamika tuleb mõlema võrsusest. Selle alla lähevad ka inimesed.

Lilou: Nullpunkt?

Michael: See on hoopis teine asi. Nullpunkt energia jne. Aga see on inimestele väga tähtis energia, seni kuni oleme kolme dimensioonilises reaalsuses. Dimensioonid on nagu raamat, millel on leheküljed, kutsun neid lehekülgi reaalsuse raamideks, oleme kindlas reaalsuse raamis, mis kuulub kolme dimensioonilisse eluraamatusse. See sisaldab esimest dimensioonidevaheltist nihet, mida inimkond kunagi kogenud on.

Lilou: Kas sõrmus, mida kannad on lõpmatuse märk?

Michael: Jah, ma olen lõputu. Kannan seda, sest see tähendab mulle palju. Sina ja me kõik oleme lõputud olendid. Siin planeedil oleme vaid hetke, isegi kõik elatud ajad on nagu viis minutit ajastust ja siis paned selle ajastu omakorda suuremale mõõdupuule jne. Oleme surematud metafüüsilised olemid. Multi dimensionaalsed metafüülised valguse olemid. Isegi füüsika ütleb, et koosneme valgusest, nad ei arvestanud lihtsalt armastust sinna sisse. Kui elad armastavalt, seda ma õpetangi, vaimse õpetajana õpetan tingimusteta armastust.

Ma ei saa seda kellelegi anda, aga saan neid õigesse suunda juhatada. Ütlen, et kui nii elad, siis leiad tingimusteta armastust. See algab enese tingimusteta armastamisest. See tähendab, et sa ei süüdista kedagi millegis, sa ei kritiseeri ega hinda ennast kunagi. Olen 20 aastaga juba ärevuse ja hirmu tunde unustanud. Ma ei tunne neid tundeid. Kui piisavalt magada saan, siis ma ei tunne ennast väsinuna ja ei teki ka hirmu. Kellel neid veel vaja. Eelnevale 49 aasta jooksul kartsin ma paljut. Enam seda ei vaja ega tee ka. Kui sul puudub ärevus, mure ja hirm, sa ei hinda ennast, sa ei kritiseeri ennast ega maailma, siis muutub elu väga rahulikuks ja sa omad rohkesti energiat. Ja see on mõnus ja lõbus.

Lilou: Kui vana sa oled?

Michael: See keha on 75 aastane.

Lilou: Sa tundud 50, kui sedagi.

Michael: No ma ei ole see keha, hoolitsen küll selle eest, see on ilus keha. Enamus ei pea ennast ilusaks. Mina arvan, et ma olen vägagi jalust rabav. Beautiful (Be You to The Full) Ole täielikult sina ise. Kui näed ennast ilusana, siis omad head suhet endaga. Meis kõigis on elemendiline olem. Sinu enda elemendiline keha, kõik see teadlikkus ja intelligents. Minu olemi nimi on MAX. Lühend maksimum potentsiaalist. Räägime üksteisega ja eile õhtul ütles, et ma ei peaks nii palju seda magustoitu sööma. Ütlesin Maxile, et ole vait ja söö. Kuigi tal oli õigus, et ei peaks seda sööma. Enamus ajast ikka kuulan teda ja saame hästi läbi, hoolitsen selle keha eest, teen trenni. Põhiline on aga see. Mulle meeldib enda keha, armastan seda, see on osa minust. Isegi kui selle kunagi maha jätan, võibolla 150 aastaselt, seega olen hetkel keskeas.

Lilou: Arvad, et saame vananemise vastu? Nii nagu Deepak Chopra räägib.

Michael: Jah, vaatame kasvõi seda. Kõik planeedi loomad omavad eluiga, mis on nende keha arendamise ajast 7 korda suurem. Meie füüsiline keha areneb 20 aastaga ja 7 x 20 on 140 aastat. Nii vanu väga pole meil. Miks meie elu kõikidest loomadest lühem on? Sest me ründame iseennast. Kui selle lõpetad, siis sinu suhe muutub ja suhe sinu endaga on suhe sinu eluga. Kõik muutub kui hakkad ennast armastama.

Vaatan maailma ja näen, et juhtub koledusi, see jubedus, mida inimene endale põhjustab, pimesilmi ja tahtmatult. Kui arvame, et kõik järsku ärkavad ja on õnnelikud… Mina nii ei arva. Me järgime enda teerada, oleme siin, et õppida loomise reegleid, selle põhitõdesid. Seda saab vaid siis kui elad enda loomingu läbi. Teisiti öeldes, me kõik loome enda elu. Ja see uue ajastu klišee, et ise loome enda reaalsuse, seda on juba ammu räägitud, aga keegi ei saa sellest aru. Öeldakse seda ja siis ikka minnakse ning süüdistatakse teisi ja ennast. Meie loome kogu enda elu, füüsilise elu ja ka selle, mis järgneb, lõputu elu on ka meie loodud. Kui avastad, et oled armastuse olem ja sa lood läbi armastuse.. Wow, siis läheb asi lõbusaks. Aga me ei saa käia ringi ja öelda, et kõik on vale, nad ei tea lihtsalt kuidas asjad toimivad.

Minu jaoks ei ole olemas halba, head ega midagi sellist, on ainult see, mis töötab, kui töötab siis on okei, niikaua kui see töötab. Enamus minu kõnedest, mida räägin inimestele, alustan sellest, te kõik olete hullud. Naerdakse ja arvatakse, et tegu on naljaga. Ei, ma ei tee nalja, tõsine värk. Te olete hullud. Ütlen, et tõestan seda. Käsen käe tõsta inimestel, kes ennast kunagi ei kritiseeri. Keegi ei tõsta kätt. Okei. Kritiseerite ennast. Teine küsimus, kas see töötab teie jaoks? Ühtegi kätt ei tõuse. Kolmanda küsimuse te juba vastasite. Kas olete selle tegemise juba lõpetanud? Ilmselgelt pole, kuna vastasite esimesele küsimusele. Kas tead, mis on hulluse definitsioon? Teha pidevalt midagi, mis ei tööta, lootes teistsugust tulemust. Ei saagi paremaks minna, kuna ründad ennast.

Kui inimesed mõistaks, et enese kritiseerimine läheb esmajoonelt südamesse, 25 päeva peale eostamist tulevad rakud kokku ja hakkavad tuksuma, see on algeline süda, 100 000 korda võimsama elektromagnetväljaga kui aju. Puhta magnetenergia poolest 5000 korda tugevam, tugevam kui aju elektrienergia. Seega, on meil see imeline füüsiline süda ja meil on ka olemas metafüüsiline süda. Iga kord kui ennast kritiseerime, siis me laseme seda negatiivse energia noolega, otse südamesse. Mingi aja peale saab ta atakki ja seda kutsumegi südameatakkiks. See ongi elu vastus pidevale rünnakule. Kui selle lõpetad, siis on ka tunne hea. Mina ennast ei ründa, seda võivad teised teha, mina ei pea seda tegema.

Lilou: Paljud vaatavad neid tuuri videosi mida teen ja kõiki neid erinevaid intervjuusi, paljud meist peavad ennast vaimseteks inimesteks. On sul midagi sellele vaimsele kommuunile öelda, mida peaks tegema või kas on tulemas uus nihe? On olemas ka vaimne ego, mis vahel välja lööb jne, on mitmeid asju, mis on tasakaalust väljas. Kas saaksid seda enda sõnadega rääkida või mida sul selle teema kohta öelda oleks.

Michael: Kaos on tõusuteel. Kaos tõuseb läbi planeedi ja inimkonna ning see tekitab meile põnevaid aegu. Päike on ära vahetanud enda polaarsused, ta teeb seda suht tihti. Mulle öeldakse, et maa muutub iga 400 000 aasta tagant. Aga viimasest korrast on möödas 780 000 aastat, seega oleme polaarsuse nihkega ajast maas juba. Kui see juhtub, siis kaob elekter. Kuna kõik oleneb elektrist, siis läheb asi jamaks. See annab kõigile võimaluse näha, kus nad endaga on. See oleks nagu kõigi peegelpilt. Suur osa linna inimestest läheks hirmust hulluks. Kõik peatub. Pole transporti, kommunikatsiooni, valgust, soojust. Haiglad ei töötaks enam, kõik peatub. Kanalisatsioon umbes, toitu ei tule, vett ei ole. Läheb päris huvitavaks, ma ei räägi maailma lõpust. Sest kõige hullem, mis saaks inimkonnaga juhtuda, oleks see kui me jätkame samamoodi. Kui kellegil on huvi siis vaadaku statistikat, mis räägib, et sarnane elu tapab meid.

Samaga jätkamine on meie loomingulisuse kägistamine. Oleme intellektuaalselt tohutult arenenud, aga teadlikkuse poole pealt me pole arenenud, ühtse liigina. Paljud on seda teinud ja liikunud koos armastuse energiaga, kaastunde ja hoolimisega teistest. Aga suur enamus pole seda teinud. Nemad on läinud kaasa hirmu, kontrolli ja “mina tahan” suhtumisega. Need energiad on siiani koos olnud ja nüüd hakkavad lahku minema. Need on endiselt ühendatud, aga liiguvad eri suunas. Nendele, kes tahavad energia voolu valida, neile ütleks: Igas hetkes enda igapäeva elus, vali armastus.

Tänapäeva mure on selles, et elame alateadlikult. Inimkond elab alateadlikult, miks? Intellektuaalselt saame elada alateadlikult, intellekt töötab alateadlikult. Ma ei tea küll, mida inimesed üritusel räägivad, aga intelligentsust saab kasutada ainult teadlikult, sest intelligentsus on hetkes. Sellele ei pääse ligi kui sa pole hetkes. Ja intellekt ei saa kunagi olla hetkes. Hetkes on Jumal, armastus, rõõm, rahu ja vabadus, selles peaksime elama, seal asub ka teadlik intelligentsus. Intelligentsuse kasutamiseks pead olema teadlik. Üllatus on see, et armastada ei saa alateadlikult. Psühholoogia ütleb, et 93-98 % maailma rahvastikust elab alateadlikult ja seda kuskil 95 % kogu päevast. See tähendab, et keegi neist ei saa kogeda tingimusteta armastust.

Lilou: Mis eksisteerib ainult hetkes.

Michael: Täpselt, ainult hetkes. Nad võivad kogeda kõrge taseme emotsiooni, kuna neid on mitu tasandit. Kogevad kõrgel tasemel emotsioone ja kutsuvad seda armastuseks. Aga see on puhtalt inimlik armastus, see pole täielik armastus, see pole Jumalik armastus, see pole tingimusteta armastus. See ei ole looming, see ei ole loova armastuse jõud. Soovitan tihti inimestele järgmist: Värvige üks küüs roheliseks, see on südame värv, üks küüs mõlemal käel ja iga kord kui seda näed, siis mõtle: Mina valin armastuse. Pane käsi südamele, et anda jõudu sellele harmooniale. Mina valin armastuse, vaid sel hetkel, ja siis unusta see jälle. 100, 200, 300 korda päevas, mina valin armastuse. Mina valin armastuse.

Võid alateadvust ette kujutada kui suurt järve, iga kord kui seda ütled, siis võtad sealt kruusiga vett välja. Sellega sa nõrgestad seda alateadvuse jõudu sinu elu üle. See on pidevalt olemas, aga see ei pea olema meie elus domineeriv. Meil on autonoomne süsteem, mida juhib alateadvus, see ei peaks kogu meie elu juhtima, aga see teeb seda. Kui oled teadlik, siis saad teadlikult valida armastuse ja iga kord kui seda teed, siis annad endale rohkem võimu, et liikuda armastuse poole. Annad jõudu armastuse loomele enda elus ja see armastuse loome loob sind ümber, vastavalt endale.

Me elame kiretus maailmas. Kirg ja armastus käivad käsikäes. Kirg toidab armastust ja vastupidi. Kas mäletad Steve Irwinit, seda krokodilli kütti. Steveilt ei tahetud tema nutikust, sõnavara või tema tarkust, paljud olid sama targad, temal oli kirg. Tema kirg oli tõene, seda ei loodud vaatajate jaoks. Selline tema oligi. Ta elas minuga samal tänaval. Teadsin teda, kuigi mitte isiklikult. Steve omas kirge selle maailma vastu ja inimesed märkasid seda. Miks? Sest neil endil pole seda. Me vajame kirge, et elada. Mul on aed, mida ma armastan, mul on imeilus naine, ütlen talle iga päev, et ta on imeline ja ma armastan teda, kuna iga päev on uus päev. Ta ei ütle mulle kunagi, et on seda juba kuulnud. Ta kiirgab seda ja ütleb ka mulle igapäevaselt “Ma armastan sind” ja nii ka on. Me ei ütle seda niisama. See on armastus, olla ja jagada armastust enda, naise ja eluga, kogu maailmaga.

Maailm läbib “nuku” seisundit, kes see ikka röövikuks tahab jääda. Röövikud muidugi valivad enda tee ja neil on täielik õigus jääda röövikuks. Aga mina tahan olla valguse olem, kutsume seda siis liblikaks. Igal inimesel on võime saada valguseks. Olla valgus ja tõsta enda energia ja vibratsioon välja sellest kolme dimensionaalsusest, mis on meid hästi teeninud, nelja dimendsionaalsusesse, mis on siin ja praegu olek. See on täielik suhe endaga ja enda armastusega. Ja siis kui juhtub viimane nihe, viiendasse dimensiooni, viienda dimensiooni raamatu esimesele lehele, see on hea koht.

Lilou: Mul on veel üks suur küsimus. Tean, et oled mitmeid raamatuid kirjutanud tõelisest rahulolust. Paljud tahavad kirglikult elada, aga pole selle jaoks finantsi, raha jne. Mida sa ütleks tõelisest rahust ja küllusest elus?

Michael: Põhjus miks paljudes riikides valitseb vaesus… Üheks on inimkonna jonnakus, see on nii disainitud ja sellesse ei hakka süübima, miski ei ole juhuslik. Aga teiseks, inimesed lubavad sellel juhtuda. Meil on poed ja seal poodides on täiesti kasutud asjad. Täiesti kasutud asjad, aga need on ilusad. Seega nemad loovad “Mina tahan” asju. “Mina tahan” sündroom ei rahulda sind kunagi. See pole hea suhe eluga. See on negatiivne, “Mina tahan” see käib käsikäes “ma ei saa seda endale lubada.” “Ma ei saa seda endale lubada” on vaesuse teadlikkuse nimi.

Igas linnas õpetatakse meile kuidas vaadata ringi ja vaadata neid asju läbi poeakna. Kes seda veel teeb, käime asju niisama vahtimas. Lähed koju ja mõtled asjadele, mida endale lubada ei saa. Wow nägin kümne mootoriga ilusat Ferrarit, mulle meeldib see, aga ei saa seda endale. Kellele seda Ferrarit üldse vaja on? Vana auto teeb ka enda töö ära, eriti kui seda armastada. Kui tahad Ferrarit siis see on tore, kui seda endale lubada saad. Üks asi on siis asjade vaatamine, mida me ei saa ja teiseks on see, et inimesed ei hinga.

Kõnnitakse ringi ja hingatakse vaid veerandiga enda kopsu mahust. Inimesed, kes trenni teevad, teavad, et on vaja hingata. Igast hingetõmbest kasutab aju ära 80 %. Kui hingame vähe siis pole ka ime, et alzhaimerit ja hullust on üha enam. Kui hingame vähe, siis meie aju lämbub hapniku vähesusse ja see on vaesuse vorm. Õhk ei ole maksustatud. Võid hingata nii palju kui tahad, võta lausa ekstra, ka nende inimeste eest seal. Võid hingata sügavalt ja ka välja hingata sügavalt. Hingates võib lõbus olla ja see ei maksa midagi, aga sinu keha tunneb küllust. Iga rakk ütleb: Wow hapnik, ärge lämmatage ennast. Hapniku omastamine on esimene külluse tase, võime hingata ja teiseks ei mõtle sa kunagi, et ei saa seda endale lubada.

Iga kord kui raha kulutad, pead saavutama tunde ja energia, et seda on küllaga, võid vabalt asju osta. Mingil moel on olemas pank… kõik raha on tänapäeval digitaalne, lihtsalt numbrid. Me teame, et see pole reaalne raha. Kas tead, et maailmas on nii palju võlga, et seda ei saa ära tasuda, kuna ringluses ei ole piisavalt raha. See on mäng, väga loll mäng. Kahjuks ei saa reegleid ise kirjutada, aga tegelikult saame. Kui kõik arvavad, et kogu maailma raha on nende oma, ära kuluta seda, lihtsalt mõtle läbi sellise külluse. Mõtle läbi külluse ja tegutse vastavalt enda võimetele. Mõtle ja tunne läbi külluse tunde. Mõte koos tundega küllusest tekitab külluse ja saadki rohkem kulutada. Kuna meie oleme enda reaalsuse loojad. Kui lood vaese reaalsuse, siis seda sellepärast, et kuulad teisi, nemad ei saa endale lubada ja ei saa ka sina. Räägid sellest, mida sa ei saa ja nii seda loodki. Ise lood “ma ei saa lubada” olukorda.

Lilou: Kas saame seda ka välja öelda südamele, kas need on seotud?

Michael: Muidugi, kinnise südamega ei saa küllust tunda. Ma võin sellest viis päeva rääkida. Tänapäeval on palju kinniseid südameid, mis ei ole halb või hea, aga see lihtsalt ei tööta, nad ei koge elu vaid illusiooni ja nad arvavadki, et illusioon ongi elu. Aga elu on midagi palju suuremat. Kui ma metafüüsiliselt ringi seiklen, siis näen tohutult palju elu. Aga see on lihtne, see pole keeruline. Meie oleme need keerulised. Kuulen kuidas inimesed elust räägivad ja see kõik on vasaku ajupoolkera jutt. Kõike seletab vasak ajupoolkera. Mõnel on teatud faktid õiged.

Teadlased räägivad, et elame ühtses energiaväljas. Kas keegi neist on seda ka kogenud? Aju võib sellest küll aru saada, aga mida see tähendab kui sa seda kunagi kogenud ei ole. Need on vaid sõnad. Inimesed tsiteerivad neid sõnu, aga see pole kogemus. Kui saad aru, et iga sinu mõte, iga mõeldud mõte on loov, need ei muutu tuhaks ja lange maha. Iga mõte on loov, sinu mõtted loovad kas rohkem sama (seda mida juba on) ja on olemas üks inim teadlikkus, üks. Siin planeedil on üks teadlikkus. Seega iga sinu mõte, kas aitab luua arengut teadlikkuses või toetab selle seiskumist. 85 % maailma mõtetest on samad, mis need olid 10 sajandit tagasi. Sõnad küll muutuvad nagu arvuti jne, aga nende mõtete suund on sama. Selline keskpärane, ma ei suuda, ma ei saa jne. Inimesed peavad aru saama, et see ei tööta. Seda ei saa kellelegi öelda, saame vaid näidata, mis töötab. Intellekt on tööriist, aga see ei ole teadlik intelligentsus.

Me oleme loodud elama läbi teadliku intelligentsuse. Teadlik intelligentsus ühendub kõigea, mis on. Kui ma armastan enda naist, siis ma armastan kõike. Teda vaadates ei saa ma öelda, et ma armastan teda rohkem kui kõike muud.

Lilou: Sa peaksid siia tulema, tule ka pildile meiega, teeme sulle ruumi. Nihutame ennast siia poole.

Michael: Siin mu armas naine ongi. Vaata kui ilus ta on. Kui näen tema ilu ja armastan teda, ma ei saa seda eksklusiivseks teha, seda teeb emotsioon. Kui armastad tingimusteta, siis armastad sa kogu inimkonda. Ma ei pea selleks kogu inimkonda teadma, ma ei pea ütlema, et mulle ei meeldi sinu tegevused ja ma ei armasta sind. Saan öelda, et sinu tegevused ei tööta ja need on tobedad, aga sa oled ikkagi hing ja seda ma armastan. Asi pole isikus või identiteedis. Iga inimene on surematu hing. Armastan seda, sellepärast teengi seda mida teen. Kergem oleks istuda kodus ja kuulata kuidas kõik prantsuse keelt räägivad ja ma ei saa mitte millegist aru. See on küll ilus koht, aga lõppude lõpuks on elu inimestest. Eriti selles muutuvas ajas, see on arvatavasti tähtsaim hetk või tähtsaim periood, mida oleme läbi elanud. Me kõik teeme valiku, mis suunas edasi minnakse. Meid ei veeta jõuga valguse poole ega ka pimeduse poole, me ise valime selle tee. Ning pimedust ei ole tegelikult olemas. Pole pimedust, kaotust ega pääsu, pole head ega halba, see ei ole oluline. Pole karistust ega auhinda. Kõik oleneb sellest, kuhu teadlikkusena liigume. See kuhu oleme sajandeid liikunud, selles suunas me ka liigume edasi. Minu arust on see ilus. Nagu vaataks liblika lendu, kunagi ei saa aru, kuhu ta läheb ja see on ilus.

Lilou: Ilus. Kas tahaksid ka midagi öelda? (küsib Michaeli naise käest)

Carolyn (Michaeli naine): Vali armastus, olen sellega 1000% nõus, meile see töötab, oleme elav kinnitus sellele.

Michael: Iga kord kui keegi vihastab, siis ära vihasta vastu, vali armastus. Naerata ja soovi head päeva ning kõnni minema. Kui sulle keegi finantsiliselt külma teeb, siis ära anna kohtusse, naerata ja soovi neile edu. Seejärel kõnni eemale ja jäta see. Pole mingit puudust. Kui raha taga ajad, siis on sul teadlik külluse vaesus, siis jah vajad seda tagasi. Tuleb aru saada, et seda on piisavalt ka mujal, elame külluslikus maailmas. Iga vastasseis, iga vihane hetk, iga hetk kus saad reageerida, vali armastus, lihtsalt vali armastus. See muudab su elu.

Lilou: Valige armastus mu kallid kaasloojad. Saadame teile armastust Toulousist.

Michael: Saadame armastust.

Lilou: Nägemist.